Rahandusministeerium edendab e-residentsust

Ivar Veskioja avaldas Äripäevas arvamust, et e-residentsuse äriidee on välismaalaste poolt ettevõtete Eestis asutamine ja sellelt tulu teenimine, ning äriühing, mille välismaalased on Eestis asutanud, on Eestis, olenemata sellest, kus asutajad või juhatus ise viibivad. Lisaks viitas ta, et rahandusministeerium takistab oma arvamustega e-residentsuse projekti elluviimist.

Küsimus on laiem: juriidilise isiku asukoha probleemi lahendusest sõltuvad nii äriühingute juhtimisega seonduvad õiguslikud valikud kui ka ühingutele normide rakendamine vaidlustes, kus asjaolud on seotud mitme riigiga.

Asukoht on üldmõiste, mida võib sisustada nii juhatuse asukohaga, registreerimise riigiga kui ka majandustegevuse kohaga. Asukoha määramine on kohustuslik tingimus iga eraõigusliku juriidilise isiku asutamisel. Eestis kehtiva õiguse kohaselt määratletakse juriidilise isiku asukoht ühingu põhikirjas ja see tehakse äriregistri vahendusel nähtavaks. Juriidilise isiku asukohaks on eelduslikult tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht. Eeltoodust tulenevalt on valdav seisukoht, et Eestis on siiani olnud domineeriv asukohariigi teooria.

Justiitsministeeriumi väljatöötamiskavatsuses öeldakse: sihtrühmaks on ka juba asutatud juriidilised isikud, kelle asukohta – sh juhatuse asukohta – puudutavat regulatsiooni plaanitakse muuta. Muudatuse eesmärk on võimaldada äriühinguid, eelkõige osaühinguid ja aktsiaseltse, juhtida ka välisriigist. See võimaldab laiemal ringil isikutel osaleda Eesti majanduskäibes, sh kasutada Eestis kasutusel olevaid e-teenuseid, sidudes äriühingu asukoha lahti tema juhatuse asukohast, nähes ette samas kohustuse määratleda äriühingu enda (põhikirja- ja registrijärgse) asukohana Eesti. 

Lähtealus muutumas       

Sellest võib järeldada, et e-residentsuse raames on kavas muuta äriühingu asutamise ja juhtimise teoreetilist lähtealust. Väljatöötamiskavatsuse kohaselt planeeritava eelnõuga avalduks õigusruumile uut laadi mõju, sest see puudutaks nii tahteavalduste kättetoimetamist, võlaõiguslikke suhteid, ühinguõigust, rahvusvahelist eraõigust, kohtumenetlust, maksejõuetusõigust, maksukeskkonda jne.

Kuigi muudatus on põhimõttelist laadi, ei kajasta väljatöötamiskavatsus mingeid andmeid, ja puudub analüüs, kas või kuidas selline kontseptuaalne muudatus mõjutab praegu Eestis tegutsevaid äriühinguid või kuidas selline eraõiguse valdkonda kuuluvate õigusaktide muutmine sobitub muu Eestis kehtiva õigusega (maksuõigus, majandushaldusõigus jmt). Näiteks peab olema kindel, et Eesti äriühingu asukohanõude kaotamine ei tekitaks olukorda, kus neid ettevõtteid ei pruugi olla võimalik ühegi riigi kohtus hageda ning mida ei pruugi osa välisriike üldse tunnustada. See oleks vastuolus ka e-residentsuse projektiga.                     

Äriühingu asukoha kontseptsiooni muutmist puudutavatele probleemidele ja täiendavate riskide maandamise meetmete vajalikkusele juhtisid tähelepanu lisaks rahandusministeeriumile teiste seas finantsinspektsioon, Eesti Pank, advokatuur ja riigikohus, samuti tööandjate keskliit. 

Lõpetuseks soovin rõhutada Tartu Ülikooli e-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamise uuringu lõppjäreldust: „Koondjäreldusena leiavad käesoleva analüüsi autorid, et Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude (sh ka lihtsalt Eestis asuva juhatuse asukohanõude) kaotamist tuleks vältida.“